Thursday, July 10, 2008

Memory



Mis on saanud sametisest kuust ja siidisest taevast?

Mis on saanud kevadest ja lilledest me ümber?

Neist on saanud aeg.

Nad on läinud sügise saabudes,

kadunud tuule ja tormiga.

Vaikusesse.

Uuestisündi.

Aga kui küsida me käest, mis on kevad,

siis mäletame sama selgelt,

nagu oleks see olnud alles eile...

Aeg.

Vahel pole aeg, et jagada soojust,

õnne ja armastust.

Et võtta kellegi käest kinni ja sosistada talle saladusi.

Ja siis jälle on.

Vahel pole aeg kurbuseks,

vaid hoopis rõõmuks ja päikesepaisteks.

Ja siis jälle üksinduses eksistentsi üle mõtisklemiseks.

Lootuseks, et kusagilt otsast hakkab paistma kuldne kiir,

mis juhatab me teed läbi pimedate ööde valguse poole.

Ja mis iganes ka olnud on,

kui me üle õla tagasi vaatame,

siis just mälestusest on saanud eredaimad tähed

meie minevikuraamatus.

Aeg on kustutanud valu ja jäljed kurbusest.

Aeg on andnud andeks andestamatu

ja parandanud paratamatu.

Ja me külmad südamed sulanud taas hellaks,

justkui oleks jälle kevad...

Vaid ühte ei suuda aeg moondada ega muuta-

inimesi, kes tõepoolest me südame armastusega on läbinud

ja jõudnud hingesügavikesse.

Sest nemad jäävad sinna igavesti.

Ja sellele vaatamata

läheb aeg edasi...


Kerlyle 10.07.2008

/Kersten/



Tegelikult on see Evale.

Ilma Sinuta oleks ülikooliaastad olnud tähtsusetud.
Aitäh suurepäraste mälestuste eest.
Ma jään Sind igavesti igatsema.







Labels: , , ,

1 Comments:

Anonymous Anonymous said...

Ma vaatan, et su fotodel on ikka näha su enda käekirja.

2:25 PM, July 15, 2008  

Post a Comment

<< Home